„Teisiti“ mõtlemine ja usulised reformid muistses Lähis-Idas

Hea ja halb kuningas muistses Lähis-Idas

Muistses Lähis-Idas oli maailmakorra ja selles valitseva poliitilise tasakaaluga seotud mitmeid usundilisi kujutluspilte. Need ideed pärinesid igiammusest ajast ja olid oma tundetoonilt rahuarmastavad ja idealistlikud – valitseja oli „karjane“, kes kaitses oma alamaid nagu lambukesi kiskjate eest ja viis neid haljale rohumaale sööma. Kuningas hoidis sotsiaalseid heidikuid nagu vaenelaps ja lesknaine ja võis perioodiliselt kehtestada võlgnike vabastamise akte, millega vaesemad ühiskonna kihid võisid vabaneda liigakasuvõtjate orjastavast painest. Jumaliku õigluse printsiipi kehastasid abstraktsed arusaamad nagu egiptuse Maat ja päikesejumal Šamaš, kes nagu taevasse paigutatud kõikenägev turvakaamera märkas kõiki maiseid pahategusid.

Nii oli see vähemalt ideaalis. Muistses Lähis-Idas olid „kirik“ ja „riik“ mingil määral eraldatud, tempel ja kuningapalee sageli konkureerisid võimu pärast, kuigi suurte impeeriumite aegu olid need kaks peamist jõudu enamasti ühendatud ja solidaarsed. Kuid tuli ette ka kana kitkumise perioode, kui preestrid valitsejatele oma kriitikas ei halastanud.

Kuningas pidi alati vastama religioossetele ideaalidele – olema tugev, taiplik, õiglane, tõestama ennast nii vaimses kui füüsilises plaanis. Suurte Mesopotaamia impeeriumite kuningad pugesid nahast välja, et seda kuvandit propageerida – kunstilised kujutised kuninglikust lõvijahist ja muudest võimalikest ja võimatutest vägitegudest jutustavad  kirjutised ja kujutised on selle tõestuseks. Siiski, mõnda kuningat on püütud ajalukku jäädvustada ka luuserina. Nt uus-Babüloonia kuningriigi viimane valitseja Nabonidi valitsemisaega 6. sajandil e.m.a. peeti nii ebaõnnestunuks, et kuninga häbistamiseks kirjutasid preestrid pamflette, milles nad kuningat võrdlesid rohusööja lojusega, maha saetud puuga jne. Nendes kirjutistes tehti nigelast kuningast hädavarese ja suure ebaõnnestuja võrdkuju, samad lood võtsid juudid oma repertuaari üle ja hakkasid neid jutustama teise Paabeli kuninga, oma suure vihaobjekti Nebukadnetsari, kohta nt Taanieli raamatus.

 

Prohvetid ja poliitika

Läbi aegade on muinasaja isemõtlejateks peetud prohveteid, nii nagu neid on kirjeldatud Vanas Testamendis. Prohvetid, kes moodustasid rühmi ja kogukondi, olid muistses Iisraelis kuningavõimu suhtes sageli kriitilised. Prohvetitel oli vahetevahel tavaks kõneleda lugupidamatult mõjuvõimsate ja jõukate isikute vastu ning kritiseerida nende käitumist. Mõistagi ei olnud prohvetid üksi, vaid neid toetas oma pooldajaskond või kogukond. Seega võib prohvetitekstide kriitikas kuningavõimu või erinevate poliitiliste suundumuste vastu näha võitlust eri rühmituste vahel, kellest igaühel oli oma karismaatiline liider. Kahjuks ei ole nende debattide sisu kuigi hästi tuntud, sest prohvetiraamatutes kirja pandud tekstid on tavaliselt üsna vihjelised ja ilma kontekstita raskesti mõistetavad.

Prohvetilausungite ülestähendusi on säilinud ka Mesopotaamiast, kuid nendes esinevate väljaütlemiste seas pole leitud poliitilist kriitikat, vaid peamiselt valitsejate julgustamist ja kiitmist. See iseenesest ei tähenda, et muistses Mesopotaamias prohvetid kuningaid ei kritiseerinud. See kirjanduse zanr võib olla hävitatud hilisemate poliitiliste vastaste poolt.

Muistse Iisraeli ja Juuda riikide poliitilises ajaloos oli ridamisi tagasilööke, kui mitmel korral tuli loovutada oma iseseisvus assüürlastele või babüloonlastele. Neid poliitilisi tagasilööke tõlgendati religioosses stiilis ühe või teise ajaloolise kuninga usulise väärteo tagajärjena, mille tõttu Jumal paiskas oma viha mesopotaamlaste näol karistusena juuda rahva vastu. Nende tagasilöökide mõjul tekkis judaismis kibestunud ja nördinud rahva kriitika saamatute valitsejate suhtes kui midagi õigustatut ja positiivset. Ning selliste tagasilöökide ja ebaõnnestumiste laineharjal kujunes ka messianism.

 

Sõjakas prints kehtestab ennast

Ebaõnnestunud kuninga kohta kujunes teatav stereotüüp, mida Mesopotaamia tekstid kirjeldasid. Nt Enkidu kuvand Gilgameši eeposes mõnevõrra esitab seda – algselt loomset ja lihalikku päritolu metslane, ekslik ja surelik tegelane – ehk siis milline kuningas olla ei tohiks. Positiivne valitseja on aga nooruslik ja sõjakas prints, kes vabastab rahva võõra türannia ikke alt nagu Egiptuse jumalus Horus või Mesopotaamia Ninurta. Hea ja halva valitseja ideoloogilisest vastuolust tekkisid Lähis-Ida usundiloos messianismi ja apokalüptika võrsed, mille eri versioonid said elavaks kristluses ja islamis. Kui kuningas oli mädamuna ega vastanud rahva ootustele, või polnud teda hoopiski ja vaenlane valitses maad, hakati unistama tõelisest ja ideaalsest kuningast. Messianistlikku valitseja ootust oli kahesugust – 1) selline ideaalkuningas, kes toob tagasi rahva mineviku kuldse Taaveti ajastu, on õige valitsemisstandardi taastaja või restauraator; 2) teist tüüpi messianistlik päästja on sõdalane, kes teeb lõpu kehtivale maailmakorrale, hävitab oma vaenlased ja teeb kõik uueks oma igaveses kuningriigis. Viimast tüüpi ajalugu purustav Messias on apokalüptiline kuningas, kelle kuvand elab edasi ka ristiusu Kristuses. Apokalüptilise päästja tulekuga saab see maailm otsa ja algab uus. Kõigi uskmatute hävitamist propageeriv radikaalne islam on samuti oma võrseid võtnud apokalüptilisest messianismist. Poliitiline „teisiti“ mõtlemine ja rahulolematus mängisid suurt rolli suurte maailmareligioonide arengul.

 

„Sinu oma isiklik Jeesus“
Messianism on seega tekkinud vähemuse – poliitilise, rahvusliku – rahulolematusest repressiivse võimu vastu. Kui pikkamisi kadus reaalne poliitiline võimalus maa peal reaalset messianistlikku pööret toime panna, siis kolis oodatav ideaalne kuningas fantaasia maailma. Messias muutus kellekski selliseks, kes ei soovigi poliitilist võimu, kes on filosoofiline askeet, ajab läbi vähesega ja veenab teisi, et just niimoodi on hea elada. Sellises heas elus võib igaüks olla kuningas, kes valitseb peamiselt iseenda üle. Sellisel liikumisel on anarhistlikke jooni, kuna isiklikku vabadust ja sõltumatust peetakse poliitilise võimu taga ajamisest olulisemaks. Kuna Jumala riik valitseb nende inimeste endi keskel, siis ei pea maisele poliitilisele autoriteedile isegi alluma. Sellises vaates on poliitilist päritolu messianistliku kuninga ootus internaliseeritud iga inimese enese sisse. Sarnase maailmavaate kandjad ei olnud ainult rändavad õpetajad nagu Jeesus, vaid ka nt küünik Diogenes Sinopest, seesama mees, kes Aleksander Suurele jultunult nähvas „Astu päikese eest ära!“ Kuningas Aleksandril oli piisavalt tarkust, et sellist häbematust tolereerida. Diogenes teadis, et maised hierarhiad on kokkulepped. Ta võrdles iseennast kuningaga, kui talt küsiti: „Mis on erinevus sinu ja kuninga vahel?“ – „Kuningas on oma ihade ori, mina aga nende valitseja.“

Selline vaateviis oli sümpaatne ja järgitegemist vääriv paljude jaoks – reach out, touch faith!