Jalgpallimäng sai Porskovo noortele tuttavaks juba varem, enne (maatulundusklubi) asutamist (1930. aastal). Selle pioneeriks sai Vladimer Sellik, kui ta ostis endale jalgpalli(!). Tema kui taluperemees võis sellist luksust endale lubada. Huvi selle palli vastu oli ülisuur kui Vladimer ühel suvepäeva pealelõunal tuli Subka kelule (kus külapidusid peeti) jalgpalliga. Noormehed olid kohe rüsinal ümber ja tahtsid kohe palli katsuda, kas või ainult näpugagi. Ja peagi algaski palli jalgadega togimine, pall lendas kord ühele, kord teisele poole. Seda naeru ja nalja! Mõni vehkis kõigest jõust jalaga, aga pallile pihta ei saanud. "Kuradid" lendasid ja pealtvaatajad, ka tüdrukud naersid ning osatasid. Nii kujuneski esimene "jalgpalliõhtu" vist ainsaks lõbusaks õhtuks, jättes tahaplaanile tantsusoovi (nagu tavaliselt külapidudel). Juba jaotati juuresolejad poisid kaheks pooleks, märgiti kuidagiviisi väravakohad ja algas mäng. Plats oli väikesevõitu ja platsil olevad männid olid ülearused ja segasid mängu. Tekkis mõte männid maha võtta. Ilma loata seda teha ei tohtinud. Mindi selleks luba nõutama. Omanik asus samas lähedal, Korbali pere, puha naised. Luba saadi, mis tingimusel, jäi lubahankijate enda teada. Juba esimesel õhtul jooksid ja rassisid poisid ja ka vanemad mehed endid higiseks, ähkisid ja puhkisid ning kirusid ja vandusid, kui pallile pihta ei saadud; joosti kas või hing seest välja, aga kaua sa säärsaabastes ja paksude koduvillaste riietega ikka jooksed. ... Jalgpalli hakati mängima ka Iisakus ja teistes külades umbes samal ajal kui Porskovoski.
Juba hakati mõlgutama mõtteid võistluste korraldamisest. Paar-kolm aastat siiski toimusid harjutused omaette. Uuriti mängureegleid, koostati meeskondi harjutusel nähtud meeste võimete järgi; olid tormajad, kaitsjad, poolkaitsjad ja väravavaht. Oma küla meestest kaht meeskonda võis harjutusteks kuidagi kokku saada, aga võistlusmeeskond võistlemiseks teiste meeskondadega väljastpoolt tuli hoolsalt valida. Tähtsaim meestest oli ikkagi algul palliomanik V. Sellik, kellest sai ka kohe meeskonna kapten. Parimaks väravavahiks kujunes pikakasvuline Filibert Karp, parimad kaitsjad olid Endel ja Helmut Peebud, parimad poolkaitsjad Elmar Einstein ja Gotthard Peep. Tormajad olid Vl. Sellik, Valter Subka, Rein Kreus, Erich Subka ja Velmar Karp. Iisakus puudus jalgpalliväljak, kuid meeskond saadi kokku vajaduse korral.
(Iisaku lood, 5. osa [2009], lk 15-16.)
No comments:
Post a Comment