Tahaksin hakata kirjutama, kui Allah annab, romaani pealkirjaga "Suppiluliuma ja Quetzalcoatl", alapealkirjaga "Suured asjad, mis pole oma tähtsust minetanud". Minu eeskujuks siin on teadagi kuulus Eesti kirjanik Raud. Soovides aga mitte liigselt olla mõjutatud eeskujudest, pole ma tema raamatuid palju lugenud.
Esimene peatükk: Quetzalcoatl tuleb Suppiluliuma juurde, kes elab Tartus Supilinna Kartuli tänavas. Käes on tal kott koorimata kartuleid ja kang Krakovi vorsti. Hommikumantlis Suppiluliuma tuleb ust avama alles kolmanda koputamise peale. Märgates Quetzalcoatli kilekotis Krakovi vorsti, märgib ta halvasti teeseldud põlgusega: "Mulle tegelikult maitseb Doktori vorst palju paremini."
"Aga kuidas oleks Idaho kartulitega?" küsib Quetzalcoatl kerge ärevusega.
"Mina söön ainult mundris tuhvleid," ütleb Suppiluliuma mokaotsast, "sinu omad kõlbavad ainult supikeetmiseks."
"Hea küll," lausub Quetzalcoatl, "tead ju küll, et need on Ameerika kartulid. Kartulid ongi Ameerikast pärit."
Sõbra eruditsioon ajab Suppiluliumal mõnikord kopsu üle maksa. "Teeme siis hamburgeri, kui sa tahad, aga ainult doktori vorstiga, viilutamata doktori vorstiga."
Sõprade vestluses tekkis pikem vaikus, mida katkestas ainult varblaste sädistamine akna taga.
"Noh, heakene küll," lausus Quetzalcoatl viimaks. Ta võttis Suppiluliuma antiikse pussnoa, mis söögilaual vedeles, ning hakkas tema varutud viilutamata doktori vorsti korrapärasteks viiludeks viilutama.
järgneb...
No comments:
Post a Comment