Alustan siinkohal kirjutuste seeriaga mineviku kuulsatest Eesti meestest, oma eelkäijatest. Esimeseks valisin professor Arthur Võõbuse, kes 40 aastat töötas Chicago Luterliku Teoloogia kooli professorina. Tema veidi vähem kuulus sõber, EELK peapiiskop eksiilis, Karl Raudsepp, kirjutab tema kohta muuhulgas järgmist:
"Ameeriklastel pole andi alati tõsine olla. Neil on mõnus nali, mõni sobiv võrdlus või anekdoot alati käepärast ja seda nad ootavad ka teistelt. Inimesel, kes nalja ei tunne, on raske ameeriklasega sõbraks saada. Ja nii imelik, kui see ka kõlab, polnud Arthur Võõbus ka selles osas saamatu. Ta hindas head nalja, naeris südamlikult kaasa ja ütles isegi mõne positiivse sõna sinna juurde. Ütleme, et ta tundis huumorit ja me ei eksi mitte." Ühe korra olevat professor Võõbus isegi kelmikalt naeratanud ja öelnud ühe oma uurimisretke kohta "See reis ei olnud mitte lõbusõit." Piiskop kommenteerib:
"Niisugusest jutust saadakse Ameerikas hästi aru ja see oli suur võit professori populaarsusele. Ega seda polnud kerge saavutada, kuna teadlane oli väga asjalik mees ja alati tõsine." Üliõpilaste seas levis arvamine, et ta on "mõru mees" ja "kibe Kusti". Tema ainuke meelelahutus on igapäine jalutuskäik igasuguse ilmaga. Ja kui leiab vett, siis ujumine.
Jätkub...
No comments:
Post a Comment